Vabariigi asemel oleme saanud koloonia

  Vabariigi asemel oleme saanud koloonia Einar Eiland President Lennart Meri ütles juba 2001. aastal NATO kandidaatmaade tippkohtumisel, et Venemaa onosutunud viimaseks koloniaalriigiks maailmas ning näib sellisena jätkavat. Kuid just koloniaalmaa toimimisalgoritm langeb kõige pareminikokku tänapäevase Eesti eluoluga, sest vaid nii saab seletada, miks rahvavõimul, õigusriigil, kapitalismil egasotsialismil baseeruv ühiskonnamudel pole meil toimivaks osutunud.Koloniaalmaale on iseloomulik, et eelkõige peab koloniseeritav üleval pidama koloniseerijat.Teinekord võib koloniseeritava maa probleemide lahendamine olla isegi keelatud või karistatav, sest kõik ressursidtuleb suunata eelkõige koloniseerija heaolu tagamiseks – nii jõutakse ääremaastumise... .......... Jätkub „ Rahvuslik Teataja" 34. numbris. Osta „Rahvuslik Teataja", et lugeda edasi....

1944. aasta vastupanust ja muustki

Rahvusliku katastroofiga lõppenud 1944. aasta vastupanu – tänapäevaste eksistentsiaalsete probleemide olulisemaid põhjuseid ja alguspunkte väikerahva jaoks Tänavu möödub 70 aastat teise maailmasõja lõpust. 8. mail 1945 lõppes sõda Euroopas ja 2. septembril 1945 Jaapani alistumise järel maailmas. Tegemist oli inimajaloo kõige verisema ja ohvriterohkema sõjaga, kus hukkus ca 60-70 miljonit inimest, kellest enamus olid tsiviilisikud. Teist maailmasõda on nimetatud ka I ms jätkuks veelgi purustavamal ja ohvriterohkemal kujul. Kui I ms põrmustas/muutis olematuks ainult osaliselt varasema, väga mitmekesise, suure hulga oma näo ja identiteediga väikerahvaste, rahvakildude ning väikesearvuliste põlisrahvastega asustatud heas mõttes multikultuurse Euroopa, siis II ms järel jäi Euroopa varasemast kultuurilisest ja antropoloogilisest mitmekesisusest, maailma kaunistavast ning rikastavast kirevusest veelgi vähem järele kui I ms järel. Eesti rahvuslikud kaotused II ms tagajärjel laiemalt ja ennekõike rahvusliku katastroofiga lõppenud 1944....

Jalgpall – väikeriigi suur võimalus

Jalgpall – väikeriigi suur võimalus „Osa inimesi arvab, et jalgpall on elu ja surma küsimus. Mulle valmistab selline suhtumine suurt pettumust. Võin teile kinnitada, et jalgpall on veelgi tähtsam,” ütles kord kuulus Suubritannia jalgpallitreener, šotlane Bill Shankly (1913-1981). Jalgpalli tippvõistluste aegu ilmneb Shankly´ selle ütluse paikapidavus erilise selgusega. Alles siis on tunda, kui suur mõju on sel, pealtnäha lihtsakoelisel pallimängul inimestele tegelikult. Väga suur osa inimkonnast elab ja hingab siis ühes rütmis. Ja mõtleb kas samu või vähemalt väga sarnaseid mõtteid. Midagi samaväärset suudab me planeeti asustavates Homo sapiensi esindajates esile kutsuda ainult väga vähe teisi ärritajaid. Elukogenud inimesena, hea inimesetundjana taipas Shankly seda kindlasti. Väikerahva esindajana adus ta aga veel üht aabitsatõde: sport, eriti aga jalgpall, annab väikerahvale hiilgava võimaluse „elus läbi lüüa”, end muidu nii uimase ja õppimisvõimetu „maailma üldsuse” teadvusse söövitada. Shankly ise on selle kohta hea näide: šotlasena saavutas ta oma parimad tulemused just igipõlise vaenlase, alates 1707. aastast šotlaste anastaja – Inglismaa – jalgpalliilmas; pani ...