Tõe väljaütlejad

Tõe väljaütleja?*

Kui meil on vaja uuesti tõe väljaütlejaid, kas see siis tähendab, et meil on tõega midagi väga korrast ära? Tõesti, juba ammu on Eestis räägitud uuest vaikivast ajastust. Kas ajalugu ainult kordab ennast ja me oleme jälle 1934. aastas?

Kas tol ajal siis tõesti ühtegi tõe väljaütlejat ei leidunud? Olid tõerääkijad siis tõesti kõik kinni pandud? Mida tegid tol ajal meie meedia, parlament ja suured intelligendid? Kas tõesti lihtsalt vaikisid? Tõsi, demokraatia hävitamisest püüdsid rääkida mõned üksikud ausad riigimehed, aga ka nende kirjutatu ei saanud ilmuda Eestis, vaid üle lahe Soomes. Nii et see jäi ikkagi ainult hüüdjaks hääles kõrbes, ei muuks.

Kuidas on lood siis praeguse Eesti vaikiva ajastuga? Mis ilmub meie meedias, mida räägivad meile parlamendiliikmed ja meie suured intelligendid? Einar Laigna kritiseerib neid kõiki ja nimetab põhimõtteliselt praegust Eestit kellegi teise maailma põrguks! Inimesi aga, kes selles põrgus elavad, orjadeks. Sest ainult vaba inimene julgeb ju tõele näkku vaadata ja seda tunnistada, ori aga ei iialgi.

M. Foucault ütleb, et võim kandub edasi indiviidi kaudu, kelle ta ise on loonud. Loomulikult tahab iga võim luua inimest oma näo järgi, olgu kas siis parema või halvema ilmega. Viimast on kahjuks küll rohkem, sest mida vaesemaks, rumalamaks ja ajupestumaks inimene muudetakse, seda lihtsam on teda valitseda. Teistsugused, keda mitte kuidagi valitseda ei anna, need tuleb halastamatult porri tallata või siseemigratsiooni saata. Sest oma tegevusega annaksid nad ju ka teistele halba eeskuju! Ja mis kõige hullem, püüaksid mõjutada ka teisi hakkama oma peaga mõtlema ja tõtt välja ütlema! Järelikult tuleb kogu rahvas kõigepealt ära hirmutada kinnipanemiste, suurte trahvide ja kõiksugu muu häbistamisega (Eestis ongi juba peaaegu kõiki inimesi trahvitud ja seega on nad karistusregistris olemas). Sest kes ikka tahab nii väga avalikku häbiposti sattuda! Ei, parem püüame olla nagu kõik teised, püüame mitte silma torgata, püüame vaikida ja kui vaikida ei anna, siis lihtsalt valetada ja vassida. Muidu me ei jõuaks ju elus edasi ja meie kallihinnaline karjäär võib üldse kokku kukkuda! Kus siis selle häda ja viletsuse ots! Ei, parem laulame kõik kooris oma võimule kiitust.

Margus Lepa küsis oma raadios, mitu inimest oleks vaja, et ühiskonnas mingitki tõeliselt vajalikku protsessi käivitada. Kas viiest protsendist piisaks? Aga kui palju oleks inimesi vaja, et põhjalikku muudatust esile kutsuda? Kas kümnest protsendist piisaks? Ja jõudis järeldusele, et meil ei ole ei viit ega loomulikult ka seda kümmet protsenti. Kui meil neid aktiivseid inimesi muidugi üldse olemas on!

Kui rahvas ei tunne kurjust, rumalust ja valelikkust ära või ei tee sellest välja, võivad tagajärjed olla katastroofilised, ütleb Ülo Vooglaid**.

Ühesõnaga, kui inimene ei taha ennast muuta, saamata selle muutmise vajalikkusest aru , rääkimata siis juba teda eesootavast katastroofist, ei ole tõesti midagi parata! Siis ajalugu lihtsalt kordub. Ja mitte ainult ei kordu, vaid ta kordub palju suuremas ja hävitavamas ulatuses. Nagu Einar Laigna ütles Herakleitost tsiteerides, karakter määrab inimese ajaloo.

Muide, Foucault ütleb välja samuti ühe väga huvitava mõtte – ei saa kõnelda mingisugusest võimusuhtest seal, kus puudub vastupanu! Miks siis just nii? Sest meist keegi pole ju jumal, et ta teaks kogu tõde. Tõe, vähemalt eneste kohta, saaksime me ju ainult kõik koos välja ütelda. Ja loomulikult mitte ainult välja ütelda, variserideks jäädes, vaid ka reaalselt teoks teha. Kas meie võim võtab oma rahva arvamust kuulda? Kui see arvamus on näiteks õnneliku juhuse tõttu välja selgitatud? Ei ja veelkord ei. Mille tõttu võibki väita, et meie maal on demokraatia kas täielikult hävitatud või vähemalt on temaga igatahes äärmiselt nigelad lood! Samal kursil ei või tõesti jätkata, nagu kirjutab Ülo Vooglaid. Kui me loomulikult just ise ei taha oma pead poomisnööri silmusesse panna.

*Mart Raukase film „Parreesia“ (tõe väljaütlejatest)

Miina Hint

kirjanik

Artikkel on ilmunud Stockholmi Eesti Päevalehes