Saamamehetüpoloogia domineerimine võimuhierarhias
Uuest võimuliidust ja saamamehetüpoloogiast.
Kui vaadata meie poliitpartorgia võimumänge pärast valimisi, siis võime tuvastada saamamehe-tüübi jätkuva domineerimise võimuhierarhias, kus tähtis ei ole see, mida räägitakse, vaid see, kes räägib. Sama moodi on meie poliitpartorgias kinnistumas käitumisnorm, mille kohaselt annab jumal töökoha, annab jumal ka mõistuse. Aina kahtlasemaks muutub ka see, kes seda reeglipära meie niinimetatud demokraatias enam üldse muuta suudab või tahab. Saamameeste domineerimise tulemuseks on võimutasandi vastutusvabadus ning mida kaugematele ja kõrgematele jumalatele allumissuhet suudab see süsteemihierarhia ladvik alumistele astmetele etendada, seda suuremaks kasvab võim, millega kaasneb vastutusvabadus. Saamamehe kvaliteeti hinnatakse selle järgi, kui palju ta pappi teenib, kui hea tõllaga sõidab või mitut naist jaksab pidada. Saamahimu paremaks rahuldamiseks moodustatakse ususekte, mida tänapäeval on hakatud nimetama erakondadeks. Erakondade edu sõltub sellest, kui hästi suudetakse sarnast saamahimu poliitiliste vahenditega varjata või õigustada. Kuni selleni, et poliitika muutubki edu etendamise, vale varjamise ja õigustamise kunstiks. Probleem seisneb siinkohal selles, et selline poliitika välistab juhtimisvõime, kuna tegeleb paremal juhul vaid tagajärgedega. Kui aga arvestada, et ebavõrdsus ühiskonnas pidevalt suureneb ja inimesed ei oska selle vastu isegi protestida, siis see näitab, kui madalale on saamahimu viinud meie hariduse kvaliteedi. Sellele aitab omakorda kaasa vastava meediasüsteemi loomine.
Poliitpartorgiliste erakondlike ususektide usutavus tagataksegi peamiselt meedia kaudu. See tähendab, et mida rohkem häälekandjaid erakondlik ususekt omab, seda usutavam ta on. Poliitikust on aga kujunenud kirikuõpetaja, kes Eesti ja eestluse mõrvale kaasa aitab ning seejärel rahvariikluse matustel viimase jutluse peab. Kõike seda nimetatakse poliitikaks ning kõike seda korraldatakse teaduslike meetodite abil, sest ilma vastavate teadmisteta seda korraldada ei saa.
Sellise ühiskonna kõige kõrgem autoriteedi ja sooritusvõime tasand on see, kui madalama intellektiga populatsiooni isenditel lubatakse valida kõrgema saamahimuga isendite seast endale esindaja. Kelle huve see esindaja edaspidi esindab, ei olegi madalama astme populatsiooni isendite arvates nii oluline, sest neile on õpetatud, et rahva võim ongi see, kui tal üldse valida lastakse. Selliselt valitava esindaja ülesandeks saab kirjutada vastavaid pühakirjatekste, mida madalama intellektiga populatsiooni isendid on rõõmuga nõus järgima, kuitahes rumalate inimeste loodud need ka ei oleks.
Selleks, et näiline rahvavõim ikka toimiks, korraldavad populatsiooni liikmed enda seas regulaarseid konkursse, mida nimetatakse valimisteks, et leida enda seast saamamehi, kes on nõus saamahimu rahuldamist võimaldavaid pühakirjatekste koostama, ja nende töö kvaliteeti hinnatakse selle järgi, kui palju nad neid luua suudavad. Pühakirjatekstide vajalikkus on siinkohal teisejärguline. Lisaks peab organiseerima järelevalve pühakirjatekstide järgi elamise korraldamiseks ja nii luuakse orjadele uusi töökohti. Et orjad ei protestiks, piisab sellest, kui seda kõike nimetada rahvavõimuks.
Saamahimulise võimu püsimajäämiseks korraldatakse mõned korrad aastas kirikuordenite jagamise rituaale. Selle kaudu saavad süsteemihierarhia madalamad isendid teada, kellele alluda ja kellele kuulub võim. Selle kaudu saab võim tunnustada neid madalama intellektiga ja madalama saamahimuga isendeid, kes võimu juurde ei pääse või ei tahagi jõuda, kuid kelle tegemised või tegematajätmised aitavad saamameeste võimu püsimajäämisele kaasa. Eriti hinnatud on sportlased ja kultuuriinimesed. Sportlased selle tõttu, et suunavad heas füüsilises vormis olevaid isendeid enda eeskujuga tegevusele, mis võimule ohtu ei kujuta. Kultuuriinimestest on aga eriti hinnatud võimalikult madala intellektivajadusega massitegevuse edendajad, kõik ikka selleks, et rahvakultuur taandada kindamustri ja koorilaulu tasemele, sest nende kaudu on lihtne populatsiooni vähegi mõtlevaid isendeid madalama intellektuaalse arengu suunas juhtida. Nõnda muudetakse suur osa intellektuaalse arenguvõimega kontingenti võimule ohutuks.
Kolmas sotsiaalse kontrolli meetod on muusikateraapia, mida rakendatakse samuti võimu saavutamise eesmärgil. Mis peamine, nende meetodite kaudu saab inimestelt ära võtta aja, mil nad enda intellektuaalse arenguga tegeleda saaks. Nii toimub ühiskonna sotsiaalkultuuriline tasalülitamine juba iidsetest aegadest saadik ja see on kinnistunud meie kultuurirituaalides nii, et me ei saagi enam aru, kuidas meie ühiskonda juhitakse. Kõik see võimaldab ühiskonnas domineerida saamahimulisel psüühikatüübil ja toimida seda toetaval võimul, orjastades nii inimese ja ühiskonna. Domineerima on hakanud odavad kired, sest neid on odav müüa ja tarbida. Kui aga ori lasta selle riigi üle otsustama, siis valib ta ülemuseks orjapidaja või hakkab ise selle ameti peale.
Nagu ka vanas Kreekas on seniajani selle ühiskonna tõekuulutajateks Delfi oraaklid, kes pärast Kastaalia allikas suplemist, enda pärgamist loorberilehtedega ja püha loorberi lehtede söömist hingavad sisse uimastavaid aure ning lähevad transsi. Nende näod on muutnud värvi ja nende hääled on muutunud oigavaks ja kaeblevaks. Nende silmad sätendavad ja suu vahutab ning selles seisundis toovad nad kuuldavale mõned seosetud häälikud. Preestrid kirjutavad nende imelikud häälitsused hoolikalt üles ning panevad need värsivormi. Värsid antakse Apolloni ilmutusena neile, kes on tulnud oraaklilt nõu küsima. Värsid sõnastatakse aga nii, et neil oleks mitu tähendust. Ja nii nagu ennegi küsitakse Delfi oraakli käest nõu tähtsamates riigiasjades. Ühine austus Delfi oraakli sõnade vastu ning seda toetavad püütiamängud, mida peeti pühamu läheduses iga nelja aasta tagant, aitasid kaasa poliitika- ja usuelu ühtsusele – tänapäeval nimetatakse neid võimumänge valimisteks. Sellised Oraaklid olid ka Roomas ning Egiptuses, Babüloonias ja teistes maades, sama traditsioon jätkub tänapäeval.
Selliselt loodud ühiskonnakorralduse tüüp lähtub mudelist, mille kohaselt võimu omav regionaalne tsentrum elab perifeeria arvel. See likvideerib äärealadel iseseisva juhtimisvõime ning hiljem ka võimu ohustava sooritusvõime. Kokkuvõttes koondub kogu loominguline ja juhtiv kaader metropolidesse, mis viib ühiskonna linnastumiseni ja vaesumiseni äärealadel. Sellise süsteemi eesmärk on regionaalse eliidi hävitamine ja parteilise kirikuvõimu kehtestamine. Jõutakse olukorrani, kus äärealad manduvad sedavõrd, et nad ei ole võimelised demokraatiat korraldama, haldama ega enda seast isegi juhte valima. See võimaldab regionaalsed võtmepositsioonid poliitkartellide tagatoakasvandikega täita. Sellist valitsemistüüpi nimetatakse konglomeraadiks ja seda iseloomustab olukord, kus süsteemi alamüksused on hõivatud omavahel vähe seotud tegevusega. Nagu koloniaalpoliitikale kohane, on eesmärk taolise areaali pidev laiendamine. Sotsiaalkultuurilise ja haridusliku mandumise esimene tunnus on see, kui äärealadel puudub sooritusvõime ja valitseb rahulolu kõige sellega, mida võim suudab neile pakkuda. Võim on aga jumalast ja selle vastu orjarahvas rahulolematust väljendada ei tohi. Kui nii edasi läheb, kopeerime üks-ühele indiaanlaste ja liivlaste saatust.
Einar Eiland
Sotsiaalteaduste magister