24. veebruaril toimub rahvaalgatusmarss

Rahvuslaste Tallinna Klubi hääletas 18. detsembril 2014 rahvaalgatusmarsi toimumise ajaks 24. veebruari 2015. Algusega kell 12.00 on kõnekoosolek Tammsaare pargis, Tallinnas. Kell 13.00 algab sealtsamast rahvaalgatusmarss Toompeale. Tegu on eelteatega ja meist mitte olenevatel asjaoludel võivad marsi toimumise koht ja aeg muutuda. Kuid ei muutu kindlasti kuupäev- nii et pange vaim valmis. Täpsem ajakohane teave on alati saadaval rahvaalgatusmarsi kodulehel: http://rahvaalgatusmarss.blogspot.com. Rahvaalgatusmarss toimub 8. -ndat korda, rahvaalgatusmarsid on toimunud Eesti omariiklusega seotud tähtpäevadel 24. veebruaril ja 20. augustil. Rahvaalgatusmarss on vaba tahte väljendus, nõudmaks et ebaausad poliitikud annaksid rahvale tagasi Eesti Vabariigi põhiseaduses lubatud õigused, mille nad on rahvalt varastanud salamahti seadusi pidevalt ümber tehes või tegemata jättes. Praeguse põhiseaduse §1 järgi on meil „kõrgema riigivõimu kandja rahvas”, § 56 lõige 2 järgi „kõrgemat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu /-/ rahvahääletusega”. Tegelikult aga pole Eestis rahval vähimatki võimalust algatada rahvahääletust, sest puudub sellekohane seadusandlus ehk siis seadustatud rahvaalgatus. Seega pole rahval võimalik teostada riigivõimu rahvahääletuse läbi, nagu seda näeb ette põhiseadus. Kui kõrgema võimu teostaja, s.o. rahvas peab oma kõrgema võimu teostamiseks enne loa saama, siis ei ole see kõrgema võimu teostamine; siis ei ole kõrgem võim mitte rahval, vaid on sellel, kes selleks (s.o. hääletuseks) annab loa. Selle asemel peab rahvas iga nelja aasta tagant üle ehk siis ära andma oma otsustusõiguse riigiasjade üle isikutele, kes meie silmis on kaotanud oma usalduse. Rahvalt on seadusevastaselt tema kõrgem võim võetud. Meie nõuame, et see võim rahvale tagasi antaks ja kehtestataks rahvaalgatuse, nagu sätestas § 31 Eesti Vabariigi esimeses 1920. aasta põhiseaduses. §31: Rahvaalgatamise korras on kahekümnelviiel tuhandel hääleõiguslikul kodanikul õigus nõuda, et seadus antaks, muudetaks või tunnistataks maksvusetuks. Sellekohane nõudmine antakse väljatöötatud seaduseelnõuna Riigikogule. Riigikogu võib eelnõu seadusena välja anda või tagasi lükata. Viimasel juhtumisel pannakse eelnõu rahvale ette vastuvõtmiseks või tagasilükkamiseks rahvahääletamise korras. Tunnistab rahvahääletusest osavõtjate enamus eelnõu vastuvõetuks, omab ta seadusliku jõu. Eestis puudub sõltumatu põhiseadusliku järelvalve kohus, need ülesanded on koos teiste ülesannetega on pandud riigikohtu õlule, aga oh häda! Seadustega on korraldatatud nõnda, et lihtsurelikud nn. “tavakodanikud” (tegelikult Eesti elanikel puuduvad kodaniku õigused) ei saagi põhiseadusküsimustes riigikohtu poole pöörduda. Elu näitab, et kellel on võim võib põhiseadust rikkuda kuidas tahab. Praegused valitsejad on teinud sellest moeasja: nii kehtib põhiseaduse järgi edasi jätkuvalt Eesti oma raha (§111) ja piir jookseb mööda Tartu rahu piiri (§122) ja riigikogu liikmed töötavad ikka edasi riigi ettevõtete nõukogudes (§63), kus nad ei või töötada ja kust neid ei saa keegi minema aetud nagu puuke keha küljest. Eesti esimene põhiseadus oli õnnestunud põhiseadus, nii Euroopa kui maailma mõõtkavas, kuid 90.-ndatel sellest loobuti. Võib arvata, et asjal olid välismaised nõuandjad, kui ka nende eestlaste hulka sokutatud käsutäitjad. Seda võib järeldada ka praegusest vähemalt jutu järgi kehtivast põhiseadusest, § 105 “Rahvahääletusele ei saa panna /-/ välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise /-/ küsimusi”. See paragrahv on vastuolus eelpool mainitud §§-de 1 ja 56- ga ja annab kõrgeima võimu Eestis hoopis välislepingu sõlmijaile s.o. välispartnereile. Vastupidiselt näiteks Euroopa ainsa demokraatliku riigi Šveitsile, kus just peab panema kõik välislepingud rahvahääletusele. Nii et Eestist saaks teha välislepingute abil põhiseadusega seadustatud põhiseadusjärgse koloonia. TOIMETUS jaanuar 2015